Aju On Ajamasin: Neuroteadus Ja Aja Füüsika

Dean Buonomano tugineb evolutsioonibioloogiale, füüsikale ja filosoofiale, et esitada teooria sellest, kuidas me aega käsitleme ja tajume. Tema väitel pole inimaju mitte ainult aega tajuv keerukas süsteem, vaid see lausa loob seda: aju konstrueerib meie kronoloogilise voolu ja võimaldab vaimseid ajarännakuid – tulevaste ja möödunud sündmuste simulatsioone. Need funktsioonid pole hädavajalikud mitte ainult igapäevaeluks, vaid inimkonna evolutsiooniks: kui inimkonnal poleks võimet tulevikku ette näha, poleks ta kunagi loonud tööriistu või leiutanud põllundust. Aju on loodud navigeerima meie pidevalt muutuvas maailmas, ennustades, mis juhtuma hakkab ja millal. Buonomano kombineerib neuroteaduste teadmisi laiaulatusliku multidistsiplinaarse lähenemisega. Kaasahaaravas stiilis heidab ta valgust sellistele mõistetele nagu teadvus, aegruum ja relatiivsus, käsitledes samas sügavmõttelisi küsimusi, mis on pikalt köitnud nii teadlasi kui ka filosoofe. Mis on aeg? Kas meie taju aja möödumisest on illusioon? Kas vaba tahe on olemas või on kõik ette määratud? Vastuste otsimisel näitab Buonomano sama palju aju põneva ehituse kui aja enda kohta. See meisterlik käsitlus jõuab hämmastava tulemuseni: inimaju on põhiolemuselt ajamasin. * „Aju on ajamasin“ võtab suurepäraselt kokku selle, mida filosoofidel, füüsikutel, neuroteadlastel ja psühholoogidel on seni õnnestunud inimeksistentsi ühe kõige salapärasema nähtuse – aja – kohta olulist öelda. Nii hästi, et võib tekkida tunne, nagu oleks aja olemuse müsteerium peaaegu lahendatud. Ometi näitab Buonomano raamat meile seda, et kui ühelt poolt valitseb aeg maailma ja inimesi, siis samas on inimese aju evolutsiooni käigus omandanud imetlusväärse võime ise aega valitseda. – Margus Vihalem, Tallinna Ülikooli filosoofiaõppejõud   Autorist: Dean Buonomano on Los Angelese California ülikooli (UCLA) neurobioloogia ja psühholoogia professor ning aja neuroteaduse juhtivteoreetik. Tema varasem raamat „Aju vead: kuidas aju puudujäägid meie elu kujundavad“ (2011) oli Wall Street Journali menuk.