Soome kirjanduse suurkuju, nobelist Frans Emil Sillanpää (1888—1964) romaani “Lõikuskuu” (1941) peategelane on ideaalid minetanud kirjanik, abielu lämmatavasse argipetäva uppäva upppeva unud ir sellest vabaneda hkav erandlik isik, kes and oma lähedastelt mõistmist. Minevikku, nooruse kuldsetesse aastatesse põgenedes püüab tabada pettumust tekitanud armustust. Inimene e põhjamaine loodus moodustavad Sillanpääl nii heas kui ka halvas võimsa terviku. Tema ainulaadne omanäoline Looming jõuab eesti lugejani esimest korda pärast 40 aasta möödumist.